DOC

Mis on keeldoc - MIS ON KEEL

By Johnny Rivera,2014-12-29 19:00
101 views 0
Mis on keeldoc - MIS ON KEEL

    MIS ON KEEL?

    Inimeste võime omavahel keele abil suhelda on kõige selgem tunnus, mis eristab inimest teistest loomaliikidest. Inimene on rääkiv loom, homo loquens, ja sümboleid kasutav loom,

    homo symbolicus. Teiste elusolendite (mesilaste, vaalade) suhtlussüsteemid ei ole võrreldavad inimkeelega süsteemi keerukuse, põhimärkide (sõnavara) hulga, vahelduvuse, ega varieeruvuse osas. Erinevus on eelkõige kvaliteedis.

    Iga päev läheb meil vaja tuhandeid sõnu. Eestlase rääkimiskiirus on argivestluses 150-180 sõna, inglase keskmine lugemiskiirus on 250 sõna minutis ehk 15 000 sõna tunnis. Kogu inimühiskond ja kultuur sõltuvad suurel määral keelest, side varasemate sugupõlvedega säilib eelkõige tänu keelele: raamatutele ja dokumentidele.

    Olulisim inimeste suhtlusvahend on loomulik keel. Kõik normaalse arenguga inimesed

    räägivad mingisugust loomulikku keelt. Loomulik tähendab kolme asja.

    I. Keeled on tekkinud ja loomulikul teel arenenud sadade tuhandete aastate vältel ja

    nende vahendid, eriti sõnavara, on kujunenud väljendamaks just seda, mis

    konkreetses kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik.

    II. Inimlaps omandab esimese ehk emakeele loomupäraselt, ilma õpetamata.Piisab

    lihtsalt suhtlemisest teiste inimestega.

    III. Kui esimene keel on omandatud, kasutavad inimesed seda sidevahendina

    igapäevastes olukordades ja maailma verbaalseks kujutamiseks.

     Defineerige sõna keel.

    „Eesti keele seletussõnaraamat” annab sõnale seitse tähendust.

     Keel on

     1)

     2)

     3)

     4)

    Maakeral arvatakse praegu olevat ligikaudu 6000 keelt. Keel süsteemina, keelekollektiivi ühise sotsiaalse normistikuna, erineb tegelikust kõnest või kirjutatud tekstidest. Seda erisust tähistatakse tavaliselt prantsuskeelsete terminitega langue ja parole.

    Rääkides mingi eriala, rühma või isiku keelest, mõeldakse allkeeli (funktsioonist lähtuvad nt

    halduskeel ja tehnilise dokumentatsiooni keel; olukorrast ja eesmärgist lähtuvad üldkeel, argikeel, kõrgstiil, släng; ühe isiku keel on idiolekt).

    Sõna keel tähendus hõlmab ka kunstlikult loodud ehk tehiskeeli (esperanto, volapük, ido,

    novial). Igaüks neist on loodud usus, et sellest võiks saada rahvusvaheliselt kasutatav universaalkeel.

Siia alla kuuluvad ka kunstlikult loodud märgisüsteemid formaalkeeled. Sellised on näiteks

    matemaatika, loogika ja arvutiprogrammide formalismid. Nende kasutusala on märgatavalt kitsam kui loomulikel keeltel: suhteid sõlmida, fantaseerida ega tundeid väljendada pole nendes keeltes võimalik. Formaalkeelte põhisümbolite arv on loomulike keeltega võrreldes väike, kuid nende väljendite tähendused täpsed. Need ongi loodud selleks, et spetsiaalsete eesmärkide saavutamiseks on vaja ühemõtteliselt täpseid väljendusvahendeid, mida loomulikud keeled pakuvad vähe.

     K irjutage kaks lauset, mida ei saaks olemas olla, kui keel kirjeldaks ainult

     olemas olevat.

    1.

2.

    Loomulike keelte mitmetähenduslikkus ja tähendustevaheliste piiride hajusus ei näita nende nõrkust, vaid paindlikkust ja väljendusjõudu. Inimene suudab ebatäpset loomulikku keelt maailma pidevalt muutuvates olukordades edukalt rakendada, kuna sõnade tähendused on paindlikud ja sobivad kasutada ka harjumuspärasest ja tavalisest teistsuguse kirjeldamiseks. Rääkides ja kõnet tõlgendades kasutab inimene oma keelepädevuse kõrval teisigi, eriti elu jooksul koguneneud argiteadmisi selle kohta, mis on maailmas olemas, kuidas olendid, esemed ja sündmused on omavahel seotud, mis missugustest osadest koosneb jne. Kasutame ka nn diskursusteavet selle kohta, millisest ainevaldkonnast parajasti räägitakse ja millest äsja räägiti.

    Kui lepite kellegagi telefonitsi kohtumist kokku ja ta ütleb teile äratundmise märgiks mul on

    kollane pirukakäru, siis kuidas teie teda mõistate. Aga kui ta ütleb mul on roheline pannkook?

    Kui vestluse ühine eesmärk ehk äratundmine täidetakse, siis oli teate edastamise laad õigesti valitud.

Kas mõni keel on primitiivsem kui teine?

    Kirja omavate keelte sõnavara on suurem kui keeltel, milles ei kirjutata, kuna sõnade iga pikeneb nende talletamisel.

Kas teate sõnu väkram, paitsi, luip, luda, petkel, nääl

    Miks pole inglise keeles vasteid sõnadele leil ja viht?

    Miks on eesti keeles suur osa ITga seotud sõnadest laenatud inglise keelest? Miks on inuiti keeles olemas üksteist sõna tähistamaks lund?

    Kultuurid on erinevad ja iga homogeense ühiskonna keel on teatud mõttes peegeldus selle rääkijate tegemistest ja maailmapildist. Aga kultuuri ja keele seos ei ole otsene. Keelte ehituses ei ole avastatud selliseid erinevusi, mis oleksid korrelatsioonis kultuurierinevustega. Ei ole avastatud selliseid seoseid, et näiteks küttimiskultuuris elav hõim ei kasuta kõrvallauseid või et nende keeles oleks üks täishäälik ja viis kaashäälikut. Uurimise objektiks olevat keelt (näiteks juriidilist keelt) nimetatakse objektkeeleks,

    kirjelduses kasutatav keel on metakeel. Erinevad teadusharud on uurimistulemuste täpsemaks

    väljendamiseks välja arendanud rohkem või vähem formaalseid terviklikke metakeeli ehk mõistesüsteeme. Matemaatikas on nendeks numbrid, tehtemärgid jne. Humanitaarteadustes on metakeelteks loomulike keelte allkeeled.

    SUHTLUS

    Tavaliselt mõeldakse suhtluse ehk kommunikatsiooni all seda, et saatja saadab sõnumi teate vastuvõtjale. Sõnum on materiaalne nähtus või protsess, näiteks linnulaul, foori punane tuli või kõne. Sõnumi ülesanne on tavaliselt info edastamine. Ülesanne on täidetud, kui saatja on sõnumile mingil moel reageerinud. Suhtluse eelduseks on kanal näiteks foori puhul on

    selleks valguslained, suulise kõne puhul helilained, mille abil on võimalik lähetatud sõnumit kuulda. Loomadel on suhtluskanaleiks sageli teised tajud: haistmine, kompimine, maitsmine. Tehniliste süsteemide kanaleiks on nt elektrijuhe või raadiolained.

     Kirjeldage sõnumeid, mida inimene võtab vastu

    1) haistmise teel:

    2) maitsmise teel:

    Nii defineeritud kommunikatsioon hõlmab mitmesuguseid looduse, tehnika ja sotsiaalse maailma nähtusi:

    o tulekahjuandur registreerib suitsu ja annab signaali, mis äratab inimese;

    o puudel värvi muutvad lehed on märk sügise saabumisest;

    o sisesekretsioonisüsteem saadab signaali ajju ja inimene hakkab sööma;

    o koer liputab rõõmu märgiks saba ja inimene märkab seda;

    o inimene ütleb midagi teisele inimesele;

    o lind laulab ja teised linnud lendavad seda kuuldes laiali;

    o raadiosaade jõuab kuulajateni.

    Saatja aktiivsus on nendes suhtluse liikides väga erinev. Erinev on ka saatja teadlikkus sõnumi lähetamisel.

Keeleline suhtlus on aegruumiline ainukordne tegevus. Selle tähtsamad elemendid on

    sõnad, kuid seda toetab mitteverbaalne suhtlus (┼żestid ja miimika).

    Suurema osa tajutavast infost võtab inimene vastu nägemistaju vahendusel (määrab oma koha ja liigub ruumis). Kõne põhineb aga oluliselt just kuulmistaju kasutamisel. Kõne arenemine inimese iseloomulikuks tunnuseks ei tulene tema kuulmistaju füsioloogilistest eelistest teiste loomaliikidega võrreldes, vaid on tingitud kuulmisaistingute töötlemisest ajus ning eriti põimumisest ajju talletatud keelesüsteemiga. Suhtlusvõime keskendumine kuulmismeelele tuleneb mitmetest selle meele pakutavatest eelistest: on võimalik suhelda ka silmsideta (udus, pimedas, mingi takistuse puhul) ja käed on vabad muu tegevuse jaoks.

    Paljusid keeli nii räägitakse kui ka kirjutatakse. Lääne ühiskonnas on kirja tähtsus tohutu. Sellest hoolimata on kõne kirjaga võrreldes loomulike keelte primaarne olemasolu vorm (kurtide viipekeel on erijuhtum).

    Fülogeneetiliselt ehk inimese arenguloo seisukohalt on kõnesuhtlus arenenud umbes saja tuhande aasta vältel. Vanimad kirjasüsteemid tekkisid umbes 5000 aastat tagasi (sumeri 3100 eKr). Kõnekeeled olid juba sellel ajal saavutanud kõigis olulistes punktides selle komplekssuse, mis tänapäeval. Kõiki loomulikke keeli kas räägitakse või on kunagi räägitud

    (nt ladina või kamassi keel). Kirjutatud on veidi rohkem kui 2000 keeles. Ajalugu ei tunne ühtegi keelt, mida mingi inimrühm oleks kasutanud põhilise igapäevase suhtlusena ainult kirjalikus vormis.

    Ontogeneetiliselt ehk ühe inimese bioloogilise, kognitiivse ja sotsiaalse arengu seisukohast on selge, et rääkima hakatakse enne kui kirjutama. Normaalses sotsiaalses keskkonnas elav laps hakkab rääkima umbes 1-2aastaselt. Kirjutama õpitakse 4-8aastaselt ja seda vaid siis, kui laps on sellise keelekollektiivi liige, millel on kirjakeel, kirjalik kultuur ja koolisüsteem.

    Loomuliku keele vahendusel väljendatud sõnumid vahendavad sisu, mis ei ole sõnumi vormiga otseselt seotud. Kui keegi ütleb Tuli põleb, siis sõnad ise, häälikujärjenditena,

    teatud rõhu ja intonatsiooniga lausutuna ei meenuta tuld ega põlemist. Sellist sõnumi ja selle poolt vahendatava info selget erinevust ei leidu instinktiivse ega mehhanilise suhtluse liikidel: signaal,mille saab andur, vaid käivitab tegevuse; lehtede värvumine sügise saabudes on füüsikaliste ja keemiliste protsesside tagajärg. Refleksid on füüsiliste ärrituste tulemused, mis ei vahenda sõltumatut sisu. Isegi koera sabaliputamine on tegelikult ainult reflektoorne. Keelelise sõnumi ja selle sisu suhe on keelesidus (igas konkreetses keeles erinev) ning

    põhineb konventsioonil, st on kokkuleppeline. Kokkulepped on kodeeritud süsteemi, mis

    ongi loomulik keel. Tähendus `3` kodeeritakse eesti keelde sõnaga kolm, soome keelde

    sõnaga kolme, inglise keelde sõnaga three, vene keelde sõnaga tri. Igas keeles on kümneid

    tuhendeid kokkuleppeid, näiteks iga üksiku sõna tähendus, sõnajärg, grammatika elemendid. Tavaliselt on eri keelte konventsioonid erinevad. Suguluse (kolm ja kolme), laenude (kool ja

    die Schule) või juhuse tõttu on keeltes siiski palju kokkulangevusi.

     Konventsioonid on loomult ühiskondlikud ja inimestevahelised. Kui neid poleks, ei oleks olemas kollektiivseid sümboleid. Sellises hüpoteetilises olukorras räägiks iga inimene oma individuaalses keeles, millest keegi teine aru ei saaks.

    Koodi all mõeldakse süsteemi, mille hulgast valitakse sõnumite põhiüksused, nt sõnad. Verbaalsel suhtlusel on koodiks mingi keel. Primitiivsem suhtlus ei põhine enamasti konventsionaalseid märke sisaldaval koodi (reflektoorne sabaliputamine).

Keeleline suhtlus on kahesuunaline ja mitmeti interaktiivne. Oma sõnumit keeleliselt

    kodeerides peab kõneleja arvestama suhtlussituatsiooni ning kuulaja eeldusi ja teadmisi. Tõlgendusprotsessi ehk dekodeermisprotsess muudavad vastuvõtjale kergemaks taustateadmised kõneleja ja kõnelemisprotsessi kohta.

     Lugege läbi paul-Eerik Rummo luuletuse „Hüperborea” 4. osa. Kuidas te seda

     mõistate?

Olnud saurused, minotaurused, Olnud saulused, saanud paulused,

    piirikivid olnud ja maurused. pärast paulustest jälle saulused.

Herneid kaertega segi visatud. Olnud seda, et naised nisatud,

    Õli ja vett tähepaagile lisatud. mehed mannetud, pered isatud.

Olnud libad ja ebajalad, Olnud targad ja taevatalad,

    luid painanud hädad salad. pajumõrdades hõbekalad.

Õli ja vett tähepaagile lisatud. Olnud kõigel perfektseim hetk,

    Pihku naerdud ja kotti kisatud. millest saanud pluskvamperfekt.

Taustainfo

    Luuletus on kirjutatud 1960. aastatel.

    hüperborealased Kreeka mütoloogias kaugel põhjas igaveses õndsuses elav rahvas. Saulusest sai Paulus Saulus oli piibli järgi fanaatiline variser, kes võttis aktiivselt osa

    Ristikoguduse jälitamisest, kuid teekonnal Damaskusesse sai temast

    erilise elamuse kaudu niisama tuline ristiusu apostel, muutuse märgiks

    vahetas ta oma nime Pauluseks; ülekantud tähenduses inimene, kes

    kardinaalselt muudab oma vaateid (Saulusest sai Paulus