DOC

Mis on keeldoc - MIS ON KEEL

By Johnny Rivera,2014-12-29 19:00
85 views 0
Mis on keeldoc - MIS ON KEEL

    MIS ON KEEL?

    Inimeste võime omavahel keele abil suhelda on kõige selgem tunnus, mis eristab inimest teistest loomaliikidest. Inimene on rääkiv loom, homo loquens, ja sümboleid kasutav loom,

    homo symbolicus. Teiste elusolendite (mesilaste, vaalade) suhtlussüsteemid ei ole võrreldavad inimkeelega süsteemi keerukuse, põhimärkide (sõnavara) hulga, vahelduvuse, ega varieeruvuse osas. Erinevus on eelkõige kvaliteedis.

    Iga päev läheb meil vaja tuhandeid sõnu. Eestlase rääkimiskiirus on argivestluses 150-180 sõna, inglase keskmine lugemiskiirus on 250 sõna minutis ehk 15 000 sõna tunnis. Kogu inimühiskond ja kultuur sõltuvad suurel määral keelest, side varasemate sugupõlvedega säilib eelkõige tänu keelele: raamatutele ja dokumentidele.

    Olulisim inimeste suhtlusvahend on loomulik keel. Kõik normaalse arenguga inimesed

    räägivad mingisugust loomulikku keelt. Loomulik tähendab kolme asja.

    I. Keeled on tekkinud ja loomulikul teel arenenud sadade tuhandete aastate vältel ja

    nende vahendid, eriti sõnavara, on kujunenud väljendamaks just seda, mis

    konkreetses kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik.

    II. Inimlaps omandab esimese ehk emakeele loomupäraselt, ilma õpetamata.Piisab

    lihtsalt suhtlemisest teiste inimestega.

    III. Kui esimene keel on omandatud, kasutavad inimesed seda sidevahendina

    igapäevastes olukordades ja maailma verbaalseks kujutamiseks.

     Defineerige sõna keel.

    „Eesti keele seletussõnaraamat” annab sõnale seitse tähendust.

     Keel on

     1)

     2)

     3)

     4)

    Maakeral arvatakse praegu olevat ligikaudu 6000 keelt. Keel süsteemina, keelekollektiivi ühise sotsiaalse normistikuna, erineb tegelikust kõnest või kirjutatud tekstidest. Seda erisust tähistatakse tavaliselt prantsuskeelsete terminitega langue ja parole.

    Rääkides mingi eriala, rühma või isiku keelest, mõeldakse allkeeli (funktsioonist lähtuvad nt

    halduskeel ja tehnilise dokumentatsiooni keel; olukorrast ja eesmärgist lähtuvad üldkeel, argikeel, kõrgstiil, släng; ühe isiku keel on idiolekt).

    Sõna keel tähendus hõlmab ka kunstlikult loodud ehk tehiskeeli (esperanto, volapük, ido,

    novial). Igaüks neist on loodud usus, et sellest võiks saada rahvusvaheliselt kasutatav universaalkeel.

Siia alla kuuluvad ka kunstlikult loodud märgisüsteemid formaalkeeled. Sellised on näiteks

    matemaatika, loogika ja arvutiprogrammide formalismid. Nende kasutusala on märgatavalt kitsam kui loomulikel keeltel: suhteid sõlmida, fantaseerida ega tundeid väljendada pole nendes keeltes võimalik. Formaalkeelte põhisümbolite arv on loomulike keeltega võrreldes väike, kuid nende väljendite tähendused täpsed. Need ongi loodud selleks, et spetsiaalsete eesmärkide saavutamiseks on vaja ühemõtteliselt täpseid väljendusvahendeid, mida loomulikud keeled pakuvad vähe.

     K irjutage kaks lauset, mida ei saaks olemas olla, kui keel kirjeldaks ainult

     olemas olevat.

    1.

2.

    Loomulike keelte mitmetähenduslikkus ja tähendustevaheliste piiride hajusus ei näita nende nõrkust, vaid paindlikkust ja väljendusjõudu. Inimene suudab ebatäpset loomulikku keelt maailma pidevalt muutuvates olukordades edukalt rakendada, kuna sõnade tähendused on paindlikud ja sobivad kasutada ka harjumuspärasest ja tavalisest teistsuguse kirjeldamiseks. Rääkides ja kõnet tõlgendades kasutab inimene oma keelepädevuse kõrval teisigi, eriti elu jooksul koguneneud argiteadmisi selle kohta, mis on maailmas olemas, kuidas olendid, esemed ja sündmused on omavahel seotud, mis missugustest osadest koosneb jne. Kasutame ka nn diskursusteavet selle kohta, millisest ainevaldkonnast parajasti räägitakse ja millest äsja räägiti.

    Kui lepite kellegagi telefonitsi kohtumist kokku ja ta ütleb teile äratundmise märgiks mul on

    kollane pirukakäru, siis kuidas teie teda mõistate. Aga kui ta ütleb mul on roheline pannkook?

    Kui vestluse ühine eesmärk ehk äratundmine täidetakse, siis oli teate edastamise laad õigesti valitud.

Kas mõni keel on primitiivsem kui teine?

    Kirja omavate keelte sõnavara on suurem kui keeltel, milles ei kirjutata, kuna sõnade iga pikeneb nende talletamisel.

Kas teate sõnu väkram, paitsi, luip, luda, petkel, nääl

    Miks pole inglise keeles vasteid sõnadele leil ja viht?

    Miks on eesti keeles suur osa ITga seotud sõnadest laenatud inglise keelest? Miks on inuiti keeles olemas üksteist sõna tähistamaks lund?

    Kultuurid on erinevad ja iga homogeense ühiskonna keel on teatud mõttes peegeldus selle rääkijate tegemistest ja maailmapildist. Aga kultuuri ja keele seos ei ole otsene. Keelte ehituses ei ole avastatud selliseid erinevusi, mis oleksid korrelatsioonis kultuurierinevustega. Ei ole avastatud selliseid seoseid, et näiteks küttimiskultuuris elav hõim ei kasuta kõrvallauseid või et nende keeles oleks üks täishäälik ja viis kaashäälikut. Uurimise objektiks olevat keelt (näiteks juriidilist keelt) nimetatakse objektkeeleks,

    kirjelduses kasutatav keel on metakeel. Erinevad teadusharud on uurimistulemuste täpsemaks

    väljendamiseks välja arendanud rohkem või vähem formaalseid terviklikke metakeeli ehk mõistesüsteeme. Matemaatikas on nendeks numbrid, tehtemärgid jne. Humanitaarteadustes on metakeelteks loomulike keelte allkeeled.

    SUHTLUS

    Tavaliselt mõeldakse suhtluse ehk kommunikatsiooni all seda, et saatja saadab sõnumi teate vastuvõtjale. Sõnum on materiaalne nähtus või protsess, näiteks linnulaul, foori punane tuli või kõne. Sõnumi ülesanne on tavaliselt info edastamine. Ülesanne on täidetud, kui saatja on sõnumile mingil moel reageerinud. Suhtluse eelduseks on kanal näiteks foori puhul on

    selleks valguslained, suulise kõne puhul helilained, mille abil on võimalik lähetatud sõnumit kuulda. Loomadel on suhtluskanaleiks sageli teised tajud: haistmine, kompimine, maitsmine. Tehniliste süsteemide kanaleiks on nt elektrijuhe või raadiolained.

     Kirjeldage sõnumeid, mida inimene võtab vastu

    1) haistmise teel:

    2) maitsmise teel:

    Nii defineeritud kommunikatsioon hõlmab mitmesuguseid looduse, tehnika ja sotsiaalse maailma nähtusi:

    o tulekahjuandur registreerib suitsu ja annab signaali, mis äratab inimese;

    o puudel värvi muutvad lehed on märk sügise saabumisest;

    o sisesekretsioonisüsteem saadab signaali ajju ja inimene hakkab sööma;

    o koer liputab rõõmu märgiks saba ja inimene märkab seda;

    o inimene ütleb midagi teisele inimesele;

    o lind laulab ja teised linnud lendavad seda kuuldes laiali;

    o raadiosaade jõuab kuulajateni.

    Saatja aktiivsus on nendes suhtluse liikides väga erinev. Erinev on ka saatja teadlikkus sõnumi lähetamisel.

Keeleline suhtlus on aegruumiline ainukordne tegevus. Selle tähtsamad elemendid on

    sõnad, kuid seda toetab mitteverbaalne suhtlus (žestid ja miimika).

    Suurema osa tajutavast infost võtab inimene vastu nägemistaju vahendusel (määrab oma koha ja liigub ruumis). Kõne põhineb aga oluliselt just kuulmistaju kasutamisel. Kõne arenemine inimese iseloomulikuks tunnuseks ei tulene tema kuulmistaju füsioloogilistest eelistest teiste loomaliikidega võrreldes, vaid on tingitud kuulmisaistingute töötlemisest ajus ning eriti põimumisest ajju talletatud keelesüsteemiga. Suhtlusvõime keskendumine kuulmismeelele tuleneb mitmetest selle meele pakutavatest eelistest: on võimalik suhelda ka silmsideta (udus, pimedas, mingi takistuse puhul) ja käed on vabad muu tegevuse jaoks.

    Paljusid keeli nii räägitakse kui ka kirjutatakse. Lääne ühiskonnas on kirja tähtsus tohutu. Sellest hoolimata on kõne kirjaga võrreldes loomulike keelte primaarne olemasolu vorm (kurtide viipekeel on erijuhtum).

    Fülogeneetiliselt ehk inimese arenguloo seisukohalt on kõnesuhtlus arenenud umbes saja tuhande aasta vältel. Vanimad kirjasüsteemid tekkisid umbes 5000 aastat tagasi (sumeri 3100 eKr). Kõnekeeled olid juba sellel ajal saavutanud kõigis olulistes punktides selle komplekssuse, mis tänapäeval. Kõiki loomulikke keeli kas räägitakse või on kunagi räägitud

    (nt ladina või kamassi keel). Kirjutatud on veidi rohkem kui 2000 keeles. Ajalugu ei tunne ühtegi keelt, mida mingi inimrühm oleks kasutanud põhilise igapäevase suhtlusena ainult kirjalikus vormis.

    Ontogeneetiliselt ehk ühe inimese bioloogilise, kognitiivse ja sotsiaalse arengu seisukohast on selge, et rääkima hakatakse enne kui kirjutama. Normaalses sotsiaalses keskkonnas elav laps hakkab rääkima umbes 1-2aastaselt. Kirjutama õpitakse 4-8aastaselt ja seda vaid siis, kui laps on sellise keelekollektiivi liige, millel on kirjakeel, kirjalik kultuur ja koolisüsteem.

    Loomuliku keele vahendusel väljendatud sõnumid vahendavad sisu, mis ei ole sõnumi vormiga otseselt seotud. Kui keegi ütleb Tuli põleb, siis sõnad ise, häälikujärjenditena,

    teatud rõhu ja intonatsiooniga lausutuna ei meenuta tuld ega põlemist. Sellist sõnumi ja selle poolt vahendatava info selget erinevust ei leidu instinktiivse ega mehhanilise suhtluse liikidel: signaal,mille saab andur, vaid käivitab tegevuse; lehtede värvumine sügise saabudes on füüsikaliste ja keemiliste protsesside tagajärg. Refleksid on füüsiliste ärrituste tulemused, mis ei vahenda sõltumatut sisu. Isegi koera sabaliputamine on tegelikult ainult reflektoorne. Keelelise sõnumi ja selle sisu suhe on keelesidus (igas konkreetses keeles erinev) ning

    põhineb konventsioonil, st on kokkuleppeline. Kokkulepped on kodeeritud süsteemi, mis

    ongi loomulik keel. Tähendus `3` kodeeritakse eesti keelde sõnaga kolm, soome keelde

    sõnaga kolme, inglise keelde sõnaga three, vene keelde sõnaga tri. Igas keeles on kümneid

    tuhendeid kokkuleppeid, näiteks iga üksiku sõna tähendus, sõnajärg, grammatika elemendid. Tavaliselt on eri keelte konventsioonid erinevad. Suguluse (kolm ja kolme), laenude (kool ja

    die Schule) või juhuse tõttu on keeltes siiski palju kokkulangevusi.

     Konventsioonid on loomult ühiskondlikud ja inimestevahelised. Kui neid poleks, ei oleks olemas kollektiivseid sümboleid. Sellises hüpoteetilises olukorras räägiks iga inimene oma individuaalses keeles, millest keegi teine aru ei saaks.

    Koodi all mõeldakse süsteemi, mille hulgast valitakse sõnumite põhiüksused, nt sõnad. Verbaalsel suhtlusel on koodiks mingi keel. Primitiivsem suhtlus ei põhine enamasti konventsionaalseid märke sisaldaval koodi (reflektoorne sabaliputamine).

Keeleline suhtlus on kahesuunaline ja mitmeti interaktiivne. Oma sõnumit keeleliselt

    kodeerides peab kõneleja arvestama suhtlussituatsiooni ning kuulaja eeldusi ja teadmisi. Tõlgendusprotsessi ehk dekodeermisprotsess muudavad vastuvõtjale kergemaks taustateadmised kõneleja ja kõnelemisprotsessi kohta.

     Lugege läbi paul-Eerik Rummo luuletuse „Hüperborea” 4. osa. Kuidas te seda

     mõistate?

Olnud saurused, minotaurused, Olnud saulused, saanud paulused,

    piirikivid olnud ja maurused. pärast paulustest jälle saulused.

Herneid kaertega segi visatud. Olnud seda, et naised nisatud,

    Õli ja vett tähepaagile lisatud. mehed mannetud, pered isatud.

Olnud libad ja ebajalad, Olnud targad ja taevatalad,

    luid painanud hädad salad. pajumõrdades hõbekalad.

Õli ja vett tähepaagile lisatud. Olnud kõigel perfektseim hetk,

    Pihku naerdud ja kotti kisatud. millest saanud pluskvamperfekt.

Taustainfo

    Luuletus on kirjutatud 1960. aastatel.

    hüperborealased Kreeka mütoloogias kaugel põhjas igaveses õndsuses elav rahvas. Saulusest sai Paulus Saulus oli piibli järgi fanaatiline variser, kes võttis aktiivselt osa

    Ristikoguduse jälitamisest, kuid teekonnal Damaskusesse sai temast

    erilise elamuse kaudu niisama tuline ristiusu apostel, muutuse märgiks

    vahetas ta oma nime Pauluseks; ülekantud tähenduses inimene, kes

    kardinaalselt muudab oma vaateid (Saulusest sai Paulus positiivne

    muutus, Paulusest Saulus negatiivne muutus).

    pluskvamperfekt filoloogiline termin ennemineviku (oli olnud) tähistamiseks

    Lugege luuletust uuesti. Kuidas nüüd aru saate?

Keelelise suhtluse oluline tunnus on selle intentsionaalsus, mis põhineb kõneleja rohkem või

    vähem teadlikul kavatsusel saada infot, rääkida endast, mõjutada kuulajat, luua sotsiaalseid suhteid, väljendada toetust jms.inimesed on vaba mõistusega agendid, kes otsustavad ise, millal, millest ja miks nad tahavad rääkida. Primitiivsemad suhtlussüsteemid on, vastupidi, küllalt automaatsed ja baseeruvad põhjus-tagajärg suhtel. Andur hakkab undama, kui vastavad tingimused on täidetud.

    Keele üks olulisemaid omadusi ongi see, et seda on võimalik kasutada ka suhtlussituatsioonist sõltumatutel eesmärkidel. Loomade ja seadmete suhtlus seisneb peamiselt selles, et nad reageerivad mingile väliskeskkonna või oma sisemisele stiimulile. Inimene räägib tavaliselt sellest, mis toimub siin ja praegu, aga ta on võimeline rääkima ka mis tahes teistest olenditest, asjadest, olukordadest, lähedastest ja kaugetest, olemas olevatest ja olematutest, loogilisest ja ebaloogilistest: vanaisa väikesest varbast, ilu olemusest, ükssarvikust, nelinurksetest ringidest. Ainult inimene suudab sõnadega fantaseerida, teha nalja, olla irooniline, kavandada oma tulevikku. Suhtluse olemus ei pruugi olla situatsioonist tingitud.

    Kõige tavalisem keelelise suhtluse eesmärkidest on siiski info vahendamine. Vahendatud info võib olla vastuvõtjale uus või mitte. Kui keegi ütleb Tuli põleb juhul, kui teine seda juba teab,

    siis ei saa teine teada midagi uut, kuigi info iseenesest vahendub. See on keelesüsteemi poolt võimaldatav semantiline info, mis tuleb lahus hoida inimese tedmusest suhtluse hetkel .See

    on individuaalne ja vahelduv ning põhineb kogemusel, teadmistel maailmast, äsja peetud vestlusel jne.

    Info all võidakse mõelda ka statistilist infot, mis põhineb koodi märkide (nt loomuliku keele

    sõnade või häälikute) arvul ja nende esinemistõenäosusel. Mida rohkem märke kood sisaldab, seda rohkem infot iga märk esinedes vahendab. Üksikmärgi informatiivsus on seda suurem, mida rohkemärgilisemast koodist ta on valitud. Info statistiline ühik on bitt. Sõnum vahendab

    seda enam bitte, mida ootamatum see on.

     Info vahendamine ei ole keelelise suhtluse ainus eesmärk.

    Milline kommunikatiivne eesmärk on järgmistel lausungitel?

    1. Oi raisk, no on alles ilm!

    2. Palun ulata leiba!

    3. Oo, tere! No kuidas läheb?

    4. No mis sa kostad!

    5. Ma sain eile vanaisaks.

    6. See oli nüüd hea nali küll!

    KEEL KUI SÜSTEEM

    Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Kui keel ei oleks struktuur, ei saaks seda ei omandada ega kasutada. Keele kaks põhilist allsüsteemi on häälikute süsteem ja tähenduste süsteem. Keele kasutamine seisneb tähenduste edasiandmises hääliksümbolitega. Tähendus ja heli on seega keelelise suhtluse kaks poolust. Keel põhineb tähenduse ja heli seostamisel ning see seos on määratletud keele struktuurireeglite poolt. Tähendus- ja häälikusüsteem tingivad keele duaalsuse, kaheplaanilise põhiolemuse.

    Loomulik keel on sümboliline, koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Keelelise sümboli põhijuhtum on tavaline sõna, näiteks lehm, mis lihtsal viisil näitlikustab tähenduse ja heli

    seost. Selle sõna vormiks, n-ö ehituskivideks on neli häälikut: l, e, h, m. Suulisesse keelde kuuluva sümboli materiaalsus on muidugi suhteline, sõna avaldub materiaalses maailmas vaid siis, kui keegi seda kasutab. Sümbolite olemasolu põhiline vorm ongi ühiskondlik. Nad on osa ulatuslikust süsteemist, kuhu kuulub tuhandeid teisi sümboleid

    Sõnal lehm on piisavalt selge tähendus. Tüüpiliselt kasutatuna nimetab see sõna teatud imetajate liiki või sellesse liiki kuuluvat isendit. Kui kokku leppida , et tähendus esitatakse ingliskeelse (mis on sel juhul kirjelduskeel) `cow` kaudu, siis tähendus `cow` on hoopis

    midagi muud kui häälikujärjend /lehm/. Keeleline sümbol on seega kaheplaaniline, see koosneb vormist ja tähendusest. Sümbol viitab (keegi võib sellega osutada) referendile, kas

    liigile või isendile, keda skeemil esindab lehma pilt.

    Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne. See põhineb vaikival ühiskondlikul kokkuleppel, või tegelikult on selline kokkulepe üks tuhandete teiste hulgas. Ei ole mingit

    mõistlikku põhjust, miks just tähendus `cow` ja vorm /lehm/ peaksid koos moodustama

    sümboli lehm. Häälikujärjend /lehm/ ei meenuta kuidagi reaalse maailma lehmi.

    `

     KEELELINE REFERENT

     SÜMBOL

TÄHENDUS cow nimetab `cow`

VORM lehm viitab lehm

Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsesse referenti ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne

    ehk meelevaldne. Tähenduse ja vormi suhe sümbolis on küll arbitraarne, kuid konventsionaalsuse tõttu ka paratamatu. Ometi on just arbitraarse seose tõttu eri keeltes sama tähendusega sõnad vormi poolest täiesti erinevad. Erandi sellest reeglist moodustavad vaid onomatopoeetilised sõnad mitmesuguseid hääli matkivad sõnad, nt pahh-pahh, auh-auh,

    sihisema, inglise keeles crash, bang, vene бум- бум. Selliste sõnade osa leksikonis on üsna

    väike, maksimaalselt 1-2%. Eesti keeles on see suurem kui lähemates indoeroopa keeltes.

     Milliseid onomatopoeetilisi sõnu veel teate?

Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus. Esimesele liigendusele (tähendus/vorm)

    lisaks jaguneb sümboli vorm väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks ehk foneemideks: l, e, h, m. See on teine liigendus. Ühe keele foneemisüsteemis on tavaliselt 20-37, eesti keeles 26 foneemi, millest on kokku pandud ligikaudu 100 000 tavalisemat sõna. Vajaduse korral võiks juurde luua kümneid miljoneid uusi sõnu: nala, nela,

    noli, nale, nilu jne. See on keelesüsteemi varjatud ressurss. Foneemipõhimõtte

    väljendusjõulisusel on olnud oluline tähendus loomulike keelte arengus.

    Loomulike keelte struktuurireeglid teevad võimalikuks liitsete sümbolite loomise. Põhisümbolid puder ja pada ei ole motiveeritud, kuid liitsümbol pudrupada on motiveeritud

    niivõrd, kuivõrd selle kogutähendus on liitsõna osade tähenduste otsene summa.

     Otsustage, kas järgmised liitsümbolid on motiveeritud või motiveermata.

    pudrupea, keeleoskus, libekeel, keeleatlas, isakeel, keelekandja, riigikeel, keelemees,

    keelekümblus, keelpill, keelepeks, keelenaine, ussikeel (taim), emakeel

    Sümbolid on liik märke. On veel kaks märkide põhiliiki, milles vormi ja tähenduse suhe on erinevalt sümbolist motiveeritud: ikoonid ja indeksid. Ikoon on oma referendiga rohkem või

    vähem sarnane kujutis. Näiteks paljud liiklusmärgid (kurviline tee, vasakpööre) on ikoonilised. Indeksi aluseks on see, et vorm on põhjus-tagajärje, kokkukuuluvuse või muus (mittepiltlikus) suhtes oma referendiga. Paljud mitteverbaalse suhtluse märgid kuuluvad indeksite hulka: punastamine tähendab häbelikkust, hallid juuksed küpset iga, naer rõõmu, kõrge ja vali hääl vihastamist. Hääl on ka vanuse ja soo paralingvistiline indeks. Mõne keele puhul osutab hääl indeksiaalselt ka kõneleja geograafilisele ja/või sotsiaalsele taustale.

    Sümbolid, ikoonid ja indeksid realiseeruvad sageli samaaegselt, moodustades mitmekihilisi ladestusi. Kõne põhineb sümbolitel, hääl annab samaaegselt indeksiaalseid vihjeid. Ikoonilisel kurvilise tee liiklusmärgil on ka sümboliline element kolmnurkne kuju on tähelepanu

    äratamise sümbol.

    KEELE STRUKTUURSUS

    Nähtusel või protsessil on struktuur, kui seda saab käsitleda üksustest koosnevana ja need üksused on omavahelises suhtes, mida on võimalik määratleda. Keele struktuursus avaldub sümbolilisuses, allsüsteemides ning allsüsteemide sisestes ja omavahelistes suhetes. Keeles kui süsteemis on olemas korduvad nähtused ning nende nähtuste vahelised korrelatsioonid, reeglipärasused. Keel ei ole jagamatu süsteem, vaid mitmetasandiline. Sellel on allsüsteemid, mis on omavahel mitmesugustes suhetes. Keele allsüsteem on nähtuste hulk, mis koosneb

    mingitest iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest seostest. Üksused ja nende suhted moodustavad allsüsteemi struktuuri.

    Põhilisi allsüsteeme on viis. Suulises keeles antakse tähendusi edasi häälikuliste sümbolitega. Tähendussüsteem ja häälikusüsteem on seega kaks kindlat allsüsteemi. Tähenduste uurimist nimetatakse semantikaks, häälikulise struktuuri uurimist fonoloogiaks. Lisaks häälikutele ja

    tähendustele on keeles sõnad ja laused. Sõnade allsüsteem on leksika ehk sõnavara. Sõnade

sisestruktuuri allsüsteemi nimetatakse morfoloogiaks ja lauseehituse allsüsteemi süntaksiks.

    Ühe allsüsteemi üksused võivad kuuluda ka teistesse allsüsteemidesse. Näiteks on fonoloogia üksused foneemid /k/ ja /i/, leksikoni üksused sõnad kilu ja kiisk,

    morfoloogia üksused sõnad ja morfeemid (minimaalsed sõnatüved või lõpud) kilule ja kiiskki,

    ja süntaksi üksused laused ja fraasid nagu Kilule lisa soola, ega kiiskki ilma süüa kõlba.

    Fonoloogia, morfoloogia, leksika ja süntaks on vormilised allsüsteemid, neil on olemas materiaalne (fonoloogiline) vorm. Selle keelelise vormi vastandpooluseks on tähendus ehk semantiline allsüsteem. Tähendusel endal kuuldav või nähtav substants puudub, see on abstraktsioon, võib iseegi öelda, et seda pole tegelikult olemas. Tähendus realiseerub mingi teise allsüsteemi (eelkõige leksikoni) kaudu, tähendusest ja häälikulisest vormist koosnevate sümbolitena. Tähendus on vastuvõtja tõlgendusprotsessi tulemus, kus vihjeteks on sõnumist identifitseeritud sõnad, muutelõpud, laused. Ometi ei tähenda tähenduse

    mittemateriaalsus seda, et sel puuduks struktuur. Tähenduse allsüsteem on samuti struktuurne.

    Keele allsüsteeme kujutatakse sageli hierarhilise tasandite süsteemina, kus abstraktsus suureneb alt üles ja mille allsüsteemid on seotud koosnemissuhtega. Võib öelda, et kõrgema tasandi üksus teostub ehk realiseerub madalama tasandi üksuse kaudu.

    Semantika kohta hierarhia ei kehti, see on seotud kõikide teiste allsüsteemidega.

    SEMANTIKA

    SÜNTAKS

    LEKSIKON

    MORFOLOOGIA

    FONOLOOGIA

    Igas allsüsteemis on mitu liiki üksusi. Üksused realiseeruvad kategooriatena. Süntaksi lausekategooriateks on näiteks väitlaused (Mari andis Jürile magusa musi) ja küsilaused (Kas

    Mari andis Jürile musi?), fraasikategooriaks nimisõnafraas (magus musi) ja omadussõnafraas

    (eriti magus). Morfoloogia kategooriate näiteks on käändelõpud (maja/s, maja/st), arv

    (maja/d), tegumood (teh/a/kse). Leksikoni põhiüksus on sõna ja selle kategooriateks eri sõnaliigid: käändsõnad (maja, musi, magus), tegusõnad (andis).

    Kategooriate piirid ei ole jäigad, vaid pigem hägusad. See annab võimaluse keelt muutuvas maailmas paindlikult kasutada. Sageli on see ka sõnamängude allikaks.

     Määrake järgmistes lausetes allajoonitud sõnade sõnaliik.

     Ta ei ole loll.

     Loll läks vales peatuses maha.

     Ta astus vaikselt uksest välja.

     Vaikselt neiult me vastust ei saanud.

     Kustutasin tule.

     Tule mulle külla!

    Eestikeelsete sõnamängude üks säravamaid autoreid on Rootsis elanud Ilmar Laaban. Eriti näeme seda tema Rroosi Selaviste-sarjas. Selle tegelase kohta, kelle aadress on Sala-Mander, on Ilmar Laaban ise nõnda öelnud:

    Ta elab diskreetselt, ilma silmnähtava tuluta teistele või iseendale, ja kõneleb veelgi diskreetsemalt, kuid ühe ausa ambitsiooniga: mõelda oma keelega rangemalt, loogilisemalt, pahatahtlikumalt, kui tavaliselt mõeldakse ajudega. Tema jõudetundide ainsad, mida ta

    tunneb unistuseks on murda läbi mõtete peeglist ja käivitada ühe keele masinavärk, kus sõnade hammasrattaid asendaksid hambad ilma ratasteta.”

MITTE-TERI

Rroosi Selaviste on iseenda nimekaim nimekaim.

Rroosi Selaviste lipukiri: KÕIK ÜHE ÜKSKÕIKSE EEST!

    Rroosi Selaviste mõtete külmuse põhjuseks on tema ajujää, nende kuivuse põhjuseks tema ajuliiv; tapalavust ammutab ta palavust.

    Rroosi Selaviste katsetab, kuidas kägistamise viirus mõjustab vägistamise kiirust.

    Nii õhuke on Rroosi Selaviste hingeõhuke, et tema südametuks muutub hõlpsasti südametuks.

    Paeluv paleus paelussi pealuus. Stiilne nafta on enam kui fantastiline.

Sepsis keksis ja peksis kepiga skepsist. Sure, matus!

    Nisa, narmasta mind! Katku, katku, muidu jääd katku ja muld sind katku!

    Üle kuuesaja kuue sul naljalt selga ei saja. Mühaka matusel müttasid patused pühakud.

    Meie ei saa! Kes sa oled taevas? Pühitsetud Saag? Usin nimi? Oo kastraat!

    Formalist Rroza Selova siirdub formaliinilt üle heroiinile, et teha tutvust heroismiga. (TASS)

Rroosi Selaviste laseb süütenööri abil õhku süütu sutenööri.

Rroosi Selaviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last.

Rroosi Selaviste jahvatab kirju käsikiviga oma käsikirju.

„Millega pühkida Rroosi Selaviste kalmu?”

    „Palun – siin on tema luud.”

    TUTVUMINE RROOSI SELAVISTE PIINAKAMBRIGA

    maohööritamine

    keelepeks

    kintsukaapimine

    leivaga luusse laskmine

    kõrvade teritamine ja naha neist üle tõmbamine

    RROOSI SELAVISTE VÕILEIVARETSEPT

    pilla võile leiva-iva

    vala üle lõvi-ilaga

    MENÜÜ

    emakeel

    koeramaks

    kaste kastekastmes

    kaljulõhe hirmutarretises

    asfalttee

    universumi piiritus

arenema aremaks muutuma

    erutuma erru satma

    imetlema pidevalt imetama

    kogelema korduvalt kogema

    koristama korisema panema

    (Rroosi Selaviste sõnastikust)

     Proovige ise jätkata

     kohitsema

    liiderlik

    maagiline

     mäletsema

    pigistama

    kosmeetika

    meeleheide

    sülitama

    teotsema -

    demonstreerima -

Report this document

For any questions or suggestions please email
cust-service@docsford.com