DOC

Ratsionaalne on selline toitumine, mis tagab organismile vajaliku

By Rita Morgan,2014-12-29 18:18
82 views 0
Ratsionaalne on selline toitumine, mis tagab organismile vajaliku

    Tervislik toitumine

    Risto Uustal

Tervislik on selline toitumine, mis tagab organismile vajaliku energia ja kõik toitained õiges omavahelises

    vahekorras, kusjuures toidu koomiline koostis peab vastama organismi ensüümsüsteemi võimetele nii välises kui

    ka organismisiseses ainevahetuses. Toidu energeetiline väärtus on toitumise kvaliteedi summaarseks väljendajaks. Inimene vajab energiat eluprotsesside kulgemiseks (põhiainevahetus), toitainete omastamiseks (toitainete spetsiifilis-dünaamiline toime), kehaliseks ja vaimseks tööks (tööenergia). Täiskasvanud töövõimelise inimese energiavajadust mõjutab kõige rohkem füüsilise töö raskus ja neuropsüühiline pinge. Vastavalt kehalise

    töö osatähtsusele ja raskusele kõigub tööinimese päevane energiavajadus 168 ... 222 kJ (40 ... 53 kcal) kehamassi

    l kg kohta. Seoses ainevahetusprotsesside madalama intensiivsuse, väiksema kehamassiga jm. sooliste iseärasustega on naistöötajatel energia üldkulu umbes 15 madalam kui meestel, kuid arvestuses l kg ideaalse

    kehamassi kohta soolised erinevused praktiliselt puuduvad. Ainevahetuse toidus ja tootmistegevuse oluline

    muutumine pensioni-, eriti aga vanurieas vähendavad märgatavalt organismi energiavajadust. Lapseeas seoses intensiivse arenemisega, milleks kulub rohkesti kudede ehituseks vajalikke aineid ja energiat, on kalorite suhteline vajadus kõige suurem,. näiteks kuni 5 aasta vanusel lapsel 334 ... 418 kJ (80 ... 100 kcal) keha-massi l kg kohta.

Peamised toitained:

Valgud:

    Valgud on ained, millega on seotud organismi kõik elulised protsessid. Nad on rakkude ja rakkudevahelise aine põhiliseks ehitusmaterjaliks. Mitmesuguste kudede toormassist 15... 20 langeb valkude arvele (rasvad ja

    süsivesikud moodustavad ainult l... 5). Proteiinid koos lipoproteiididega moodustavad toese kõigile

    bioloogilistele membraanidele, millel on tähtis ülesanne rakkude ehituses ja talitluses. Inimese keha koostisesse

    kuuluvat valku saab sünteesida ainult toidus sisalduva-test valkudest (pärast nende lõhustamist aminohapeteks) või aminohapetest. Rasvadest ega süsivesikutest valku sünteesida ei ole võimalik. Seega plastilises funktsioonis

    on valgud asendamatud, kusjuures keha-valgud on väga dünaamilised struktuurid. Alaliselt toimub nende lagunemine ja uuenemine. Peale plastiliste ülesannete on valgul suur tähtsus teiste toitainete, iseäranis

    vitamiinide ja mineraalainete normaalse ainevahetuse tagamisel. Valgu vähesuse korral toidus või nende madala bioloogilise väärtuse tõttu võivad tekkida hüpovitaminoosid ka siis, kui vastavat vitamiini leidub toidus küllaldaselt. Seega tuleb tõdeda, et valkude hulk toidus on toitumise kvaliteedi mõõdupuuks ja et teiste toitainete

    bioloogilised funktsioonid saavad maksimaalselt ilmneda ainult valkude optimaalsel taustal.

    Valkudel on ka energeetiline funktsioon, sest osa valkudest lagundatakse organismis veeks, süsinikdioksiidiks ja ammoniaagiks, mille tulemusena vabaneb energia, l g valgu oksüdeerimisel organismis vabaneb 16,7 kJ (4,0 kcal) energiat. Ratsionaalsel toitumisel arvestatakse valgu-kalorite arvele 11... 13 üldisest energiavajadusest. Valkude osatähtsus energiaallikana suureneb oluliselt nälgimise korral, samuti rasvade ja süsivesikute suhtelise

    vähesuse puhul toidus.

    Liiga valgurikka toidu sattumine seedetrakti võib põhjustada seal roiskumisprotsesse ning valkude mürgiste

    laguproduktide tekkimist, mille tagajärjeks võib olla organismi mürgitumine.

    Täiskasvanud inimese valguvajadus on suuresti kõikuv, sõltudes kutsetöö iseloomust, soost, kliima- ja olmetingimustest, toidu keemilisest koostisest, eriti valkude aminohappelisest koostisest jne. Üldiselt

    arvestatakse suhteliseks valguvajaduseks 1,5... 2,0 g kehamassi l kg kohta, absoluutse kogusena kõigub see 80...

    100 g ööpäevas. Peab aga mä-kima, et teadlaste arvamused valgu optimaalse hulga suhtes on lahku-minevad. Üldiselt arvatakse siiski, et see peab olema suurem kui see hulk, mis kindlustab organismi

    lämmastikuainevahetuse tasakaalu. Samuti erinevad suuresti erinevate maade füsioloogilistes toidunormides

    fikseeritud valgukogused. Näit. 18... 40 a. vanusel mehel, kes elab mõõduka kliima tingimustes ja tegeleb kerge kehalise tööga, kõigub valgu norm 55 g (Kanada) kuni 120 g (Bulgaaria) ööpäevas. NSV Liidus on see 88... 91 g.

    Bioloogiliselt täisväärtuslikud valgud sisalduvad peaaegu eranditult loomsetes toiduainetes (liha, käia, mu-nad, piim). Seevastu taimse päritoluga valkudes leidub üht või teist essentsiaalset aminohapet suhteliselt vähe,

    mistõttu taimsed valgud on madalama bioloogilise väärtusega (mittetäisväärtuslikud). Enamiku taimsete valkude

    koostises on vähe lustini. Nisu- ja riisivalkudes on teiseks limiteerivaks aminohappeks treoniin. Kaunviljad sisaldavad valku suuremal hulgal kui teraviljad. Ka on kaunviljade valgud võrdlemisi kõrge bioloogilise

    väärtusega. Kuid kaunviljavalkudest on aminohapped raskesti kättesaadavad, sest kaunviljad sisaldavad proteolüütiliste ensüümide toimet takistavaid aineid.

    Kuna täisväärtuslikud valgud sisalduvad peaaegu eranditult loomsetes toiduainetes, siis on nõue, et täiskasvanu toiduratsioonis 50... 60, lastel aga 60... 80 valgu üldhulgast oleks rahuldatud loomset päritolu valkudega. Mõnes taimses toiduaines (näit kapsas ja kartulis) on valkude aminohappeline koostis võrdlemisi lähedane loomsete valkude aminohappelisele koostisele, kuid liiga väikese valgusisalduse tõttu ei tule kõne alla nende toiduainete

    tarvitamine täisväärtusliku valgu allikana. Praktiliselt on kasulik teada, et organismi aminohapete vajaduse

optimaalseks rahuldamiseks on otstarbekas toiduaineid valida niiviisi, et nad üksteist vastamisi täiendaksid.

    Heaks kombinatsiooniks on näiteks teraviljasaadused ja piimaproduktid.

Rasvad:

    Rasvad etendavad eeskätt energeetilist osa. l g rasva annab organismis keskmiselt 37,6 kJ (9,0 kcal) energiat. Kuid rasvadel on ka plastiline funktsioon. Valkudega seotult kuuluvad nad lipoproteiididena rakkude protoplasma koostisesse. Seda nimetatakse struktuurseks rasvaks, eristamaks teda varurasvadest, mis on

    organismis rasvkoena ja mida võib käsutada energia tootmiseks juhtudel, kui organism saab toiduga energiat

    vähem, kui ta seda kulutab. Väikese soojusjuhtivuse tõttu kaitseb nahaalune rasvkude organismi jahtumise eest.

    Bioloogiliselt on suurema tähtsusega küllastamatud rasvhapped. Neid nimetatakse ka F-vitamiinideks.

    Struktuursete komponentidena kuuluvad need essentsiaalsed rasvhapped rakumembraanide ja side-koe koostisse. Tähtis osa on neil täita kolesteriiniainevahetues: nad muudavad kolesteriini labiilseks kõrgesti lahustuvaks vormiks, mis soodustab kolesteriini väljutamist organismist, suurendavad veresoonte elastsust, vähendavad

    nende läbilaskvust ning tromboosi tekkimise ohtu. Eksperimentaalselt on tõestatud, et need rasvhapped tõstavad organismi vastupidavust nakkushaiguste, samuti pahaloomuliste kasvajate suhtes. Ka on nad seotud B-grupi

    vitamiinide ainevahetusega.. Essentsiaalsete rasvhapete poolest on rikkad toiduõlid ja kalarasv (eriti

    kalamaksaõli). Peale selle on rasvad organismile mõningate vitamiinide (A, D, E) jt. bioloogiliselt aktiivsete ühendite allikaks. Rasvad parandavad toidu maitselisi omadusi ja pikendavad täiskõhutunnet. Fosfatiidide

    poolest on rikkad toiduõlid, eriti päevalilleõli. Steroolidest on tähtsaim kolesterool, mida leidub ainult loomse

    päritoluga rasvades. Kolesterool osaleb sapphapete, neerupealiste koore hormoonide, suguhormoonide jm.

    ühendite moodustumises.. Kolesterooliainevahetuse häiretena esinevad sagedamini ateroskleroos ja sapikivitõbi.

    Ateroskleroosi tekkes on oluline mitte niivõrd kolesteroolirikas toit, kuivõrd fosfatiidide (eriti letsitiini), essentsiaalsete rasvhapete ja B-grupi vitamiinide vähesus toidus.

    Toidurasvade bioloogiline väärtus sõltub veel nende omastatavusest. Paremini omastatakse need rasvad, mille

    sulamistemperatuur on madal, näiteks toiduõlid, piima-, käia- ja linnurasv. Sulatatud loomsetest rasvadest on kõige raskemini omastatav lambarasv.

    Rasvavabadast ei ole sellise "täpsusega nagu valkude puhul vaja normeerida, sest organism on võimeline rasvu ise sünteesima. Rasva optimaalseks vajaduseks täiskasvanule, kellel puudub kalduvus rasvumiseks, loetakse l ...

    1,5 g kehamassi l kg kohta ehk 70... 105 g päevas. Kerge ja keskniise raskusega töö puhul moodustab see umbes 30 toiduratsiooni üldisest energiaväärtusest. Raske füüsilise töö tegijal võib rasvade osa energiaallikana suurendada 35...36-ni. Vanemas eas on kasulik rasvade (eriti loomsete) hulka vähendada kuni 25-ni (kalorsuse

    järgi). Majanduslikult arenenud riikides kipub rasva hulk toiduratsioonides suurenema 40...45-ni. Peale rasvase sealiha käsutamise on selle põhjuseks mitterasvainetes, sealhulgas ka kondiitritoodetes sisalduv nn. peidetud

    rasv. Rasva üleliigne tarvitamine mõjub tervisele ebasoodsalt, suurendades haigestumust eriti südame- ja veresoontehaigustesse ning soolevähki. Et ükski toidurasv ei ole bioloogiliselt täisväärtuslik, siis peavad

    toiduratsioonides sisalduma nii loomsed kui ka taimsed rasvad. Viimaste hulk peaks moodustama umbes 20... 30

    rasvade üldhulgast. 'Elatanud inimestel tuleb eelistada toiduõlisid loomsetele rasvadele. Täielik üleminek taimsetele rasvadele ei ole organismile kasulik.

    Inimese minimaalne Unoolhappevajadus on 2... 6 g päevas, mis sisaldub 10... 15 g päevalilleõlis. Et luua

    mõningat linoolhappe küllust.

Süsivesikud:

    Süsivesikud on kõige olulisemaks energiaallikaks. Mitmesuguste süsivesikute energeetiline väärtus on erinev. Toiduratsioonide koostamisel ja hindamisel arvestatakse, et l g süsivesikuid annab orga-nismis keskmiselt 16,7 kJ (4,0 kcal) energiat. Rakkude ja kudede koostises on neil ka plastiline tähtsus: nad võtavad osa ensüümide, nukleiin-hapete, glükoproteiidide, immunoglobuliinide jt. bioloogiliselt tähtsate ühendite moodustamisest.

    Süsivesikud leiduvad peamiselt taimsetes toiduainetes, loomsed toiduained sisaldavad neid vähe. Looduslikes produktides leiduvad süsivesikud mono-, põlu- ja disahhariididena. Monosahhariididest on tähtsamad glükoos,

    fruktoos ja galaktoos, disahhariididest sah-haroos, maltoos ja laktoos. Polüsahhariide võib jaotada kahte

    alarühma: inimese seedetraktis lõbustuvateks e. seeditavateks (tärklis ja glükogeen) ja mitteseeditavateks

    (tselluloos, hemitselluloos, pektiin ja protopektiin e. pektoos). Mõned autorid avaldavad arvamust, et pektiin ja

    mõnedes toiduainetes (kartulis, kapsas) sisalduv tselluloos inimese seedetraktis osaliselt siiski laguneb ja

    omastatakse organismi poolt. Mono- ja disahhariididel on magus maitse, mistõttu neid suhkruteks nimetataksegi. Suhkrute magusus on erinev. Kui sahharoosi (tavalise toidu-suhkru) magusust hinnata 100, siis samasuguse hulga fruktoosi magu-sus on 173, glükoosil 81, maltoosil ja galantoosil 32, laktoosil 16.

    Võrreldes teiste toitainetega on glükoos kõige kõrgemini omastatav energiaallikas. Glükoos on eriti vajalik

    ajurakkudele, kus ta on bioloogilise oksüdatsiooni tähtsaimaks substraadiks. Osa toidu süsivesikutest muutub glükogeeniks, mille talletamisega luuakse kiiresti ja kõrgesti käsutatav süsivesikudepoo, kust vajaduse korral

    organism saab glükoosi. Seoses sellega on glükogeenil suur tähtsus vere suhkrusisalduse reguleerijana. Kõige rohkem glükogeeni leidub maksas (4...5) ja skeleti lihastes (l... 2). Glükogeeni üldvarud inimese organismis

moodustavad ligikaudu 500 g, millest üle poole on talletunud lihastes. Kui süsivesikute juurdevool lakkab, siis

    neist varudest jätkub ainult 12... 18 tunniks. Toiduga saab inimene päevas mitte rohkem kui 10... 15 g

    glükogeeni, mille allikaks on maks, liha ja käia. Tärklis on kõige tähtsam omastatav polüsahhariid. Võrreldes

    suhkrutega toimub tärklise seedimine ja imendumine palju aeglasemalt, mis hoiab ara vere suhkrusisalduse järsud tõusud ning ühtaegu tagab energia pideva lisandumise pikema perioodi vältel. Kõige rohkem tärklist saadakse leiva jt. tera-viljasaadustega. Kartulis on tärklist 2 ... 3 korda vähem, kuid et kartulit süüakse päevas

    võrdlemisi rohkesti, siis on ta teiseks tähtsamaks tärkliseni lillaks. Toiduratsioonides tuleb lugeda optimaalseks

    süsivesikute hulka, mis annab 55... 56 ööpäevasest energiast. Füüsilise koormuse suurenedes tuleb ka süsivesikute osa suurendada. Näiteks ei ole pingelistel võistluspäevadel haruldane, et sportlase päevases ratsioonis süsivesikusvajadus kuni 600 ... 700 grammini tõuseb. Minimaalne süsivesikute kogus .ei tohi olla alla

    50... 60 g päevas, sest edasine vähenemine viib tõsiste ainevahetushäireteni. Siis algab endogeensete rasvade intensiivne oksüdeerimine (organismi kuhjuvad ketokehad) ja kehavalkude (peamiselt lihasevalkude)

    käsutamine energia tootmiseks. Põhimine osa (80) süsivesikutest peab langema tärklise arvele, ülejäänud 10...20, s. o. umbes 50... 100 g suhkrute arvele.

Mineraalained:

    Mineraalained on toidu anorgaanilised koostisosad ning nad täidavad organismis mitmesuguseid ülesandeid, kuuludes essentsiaalsete toitainete hulka- Seni tuntud 102 keemilisest elemendist on inimese organis-mis leitud

    55... 60 elementi. Tänapäeva teaduse andmetel võib ütelda. et osa neist on sattunud organismi koos toidu, vee või õhuga loodusliku migratsiooni käigus ning neil puudub bioloogiline tähtsus. Kuid suuremal osal koomilistest elementidest on organismis täita kindlad ülesanded. ühed kuuluvad luude ja hammaste koosseisu, andes neile vastupidavuse. Teised sisalduvad ensüümides, hormoonides, vitamiinides, hingamispigmentides jm. füsioloogiliselt aktiivsetes ühendites. Kolmandad on katalusaatonteks ainevahetusprotsessides. Mineraalainetel on tähtis ülesanne normaalse osmootse rõhu ja vesinikioonide kontsentratsiooni (pH) säilitamisel organismis.

    Olgugi et organismi päevane mineraalainete vajadus ei ole eriti suur, kokku umbes 25... 30 g, tekivad organismi elutegevuses tõsised häired, mis lõpuks väljenduvad raskete haigustena kui organism ei saa pikema aja vältel üht

    või teist elementi küllaldases koguses.

    Organismile on peamiseks mineraalainete saamise allikaks toit mõnede mikroelementide (peamiselt fluori) osas ka joogivesi. Vastavalt sellele kui palju üht või teist elementi organismis leidub ja kui suur on nende tarve,

    jaotatakse nad makro- ja mikroelementideks.

    Mineraalained mille kogust organismis võib Vitamiinid Vajadus mg Sisaldus mg% (mg 100 g väljendada grammides, kuuluvad ööpäevas toiduaines) makroelementide hulka. Neid aga, mis C-vitamiin 55...108 Värske kartul 20-30 organismi koostisest moodustavad üsna Talvine kartul 5-10 tühise osa ja mille ööpäevane vajadus Kaalikas 15-23 organismis on väljendatav milli-grammi (de) Sibulapealsed 48-60 s või selle murdosades, kuuluvad Petersellilehed 125-150 mikroelementide hulka Makroelementidest Till 110 on tähtsamad Ca, Mg, P, K, Na, S, Cl jt., Mädarõigas 128 mikroele menudest aga Cu, Zn, Fe, Co, Mn, Õunad keskmiselt 10-20 F, J jt. Apelsinid, sidrunid 20-40 Kaltsiumi- ja fosforisoolad on luude Vaarikad 25 koostises peamised anorgaanilised. Peale Punased sõstrad 30 selle mõjutab kaltsium närvide ja lihaste Karusmarjad 50 erutatavust, on vajalik verehüübimisel, osaleb Aedmaasikad 50-60 organismi immuunsuse kujunemisel, Mustad sõstrad 150-300 aktiveerib mõningaid ensüüme jne. Lihas- ja

    B1-vitamiin 1,3...2,6 Jahu ja tangained 0,2-0,4 närvirakkudes leiduv fosfor võtab osa nende

     Rukkileib 0,15 funktsioonidest, kuulub rakutuuma valkude

    koostisse ja on vajalik raku-siseses Liha keskmiselt 0,1-0,15

    ainevahetuses. Magneesium osaleb Liha subproduktid 0,35-0,6

    süsivesiku- ja fosforiainevahetuses, langetab Pagari ja õllepärm 2-5

    kolesteriinisisaldust veres ja kudedes, B2-vitamiin 1,3...2,6 Jahu, tangud, leib 0,1-0,5 laiendab ia lõõgastab veresoont, stimuleerib Liha ja subproduktid 0,1-0,16 soolte peristaltikat ning soodustab sapieritust. Lehmapiim 0,19 Magneesiumi vähesuse korral suureneb Kohupiim, juust 0,3-0,4 veresoonte seintes südame-lihases ja skeleti Pagari ja õllepärm 2-4 lihastes kaltsiumihulk, neerudes tekivad PP-vitamiin 14...28 Leib 0,45 degeneratiivsed muutused. Arvatakse, et Jahu tangud, makaronid 1-4,2 magneesiumirikas toit avaldab vähivastast Liha ja subproduktid 2-4,5 Maades, kus käsutatakse palju maisi, mis on Pagari ja õllepärm 28,2-40 magneesiumi poolest rikas, on haigestumus A-vitamiin 1,0 Lehmapiim 0,02

     Koorevõi 0,5

     Kanamunad 0,35

     Sea ja veisemaks 3-4

vähki madalam kui teistes piirkondades. Kaalium esineb organismis peamiselt rakusiseselt ja tal on suur tähtsus

    rakuainevahetuses. Kaaliumihulga suurenemine toidus põhjustab naatriumisoolade vähenemist organismis ja soodustab vee eritumist, mida arvestatakse ravitoitlustuses. Naatrium esineb igas rakus, koes ja organismi bioloogilistes vedelikes. Tal on tähtis osa rakusiseses ja kudedevahelises ainevahetuses ning osmootse rõhu püsivuse tagamises, ta võtab osa veeainevahetusest organismis ja organismis tekkinud happeliste jääkide neutraliseerimisest. Kloor on organismis seotud peaaegu kõigi katioonidega. Kloori leidub paljudes toiduainetes, kuid peamiselt satub ta organismi koos naatriumiga keedusoola näol. Kloori depooks organismis on nahk.

    Väävel võtab aktiivselt osa mitmetest organismis kulgevatest protsessidest, kuulub tähtsate aminohapete nagu

    metioniini ja tsüstiini ning B2-vitamiini ja insuliini koostisse.

    Makroelementidest on ratsionaalse toitumise tagamiseks praktiliselt kõige tähtsamad kaltsium, fosfor ja

    magneesium. Kaltsiumi saamisel on esikohal piim ja piimasaadused, kus kaltsiumi leidub rikkalikult, hästi

    omastataval kujul ning fosforiga sobivas vahekorras. Rohkesti on kergesti omastatavat kaltsiumi ka munarebus ja mõningates kalakonservides (sprotid, latikas, siig, kilu tomatikastmes jne.). Palju on kaltsiumi tera- ja kaunviljades, kuid see kaltsium on raskesti omastatav. Kõige fosfonrikkamad on liha, käia, kohupiim, juust,

    munarebu, piim, kaunviljad. Teraviljasaadustes leidub fosforit küllalt palju, kuid seegi on raskesti omastatav.

    Teatud hulk leivas sisalduvast fosforist siiski omastatakse. Teraviljasaadused on aga hea magneesiumiallikas.

    Märkimisväärselt leidub magneesiumi veel kalasaadustes. Liha, piim, munad on aga magneesiumivaesed.

    Kaltsiumisoolad on üldiselt raskesti omastatavad. Kaltsiumi, samuti fosfori parema omastamise huvides on tähtis

    nende õige vahekord toidu-ratsioonis. Optimaalseks vahekorraks on ühe osa kaltsiumi kohta l, 5 osa fosforit.

    Fosfori liigse prevaleerumise korral kannatab nii fosfori kui ka kaltsiumi omastamine. Rasvarikas toit, niisamuti

    oblikhape vähendavad kaltsiumi omastatavust.

    Mikroelementidest on olulisemad raud, vask, koobalt, tsink, man-gaan, jood ja fluor. Raud kuulub punalibledes sisalduva hemoglobiini ja lihaste müoglobiini ning tsütokroomide ja mõningate ensüümide koos-

    tisse. Organismis on rauda 4 g piirides, millest 2.5 g on seotud hemoglobiiniga. Päevane vajadus on meestel 10 mg, naistel 18 mg. Rauda sisaldavad lihasaadused, eriti maks ja veretooted, samuti kartul, roheline köögivili,

    õunad ja teraviljasaadused. Segatoidu korral omastab organism keskmiselt 10 toidus leiduvast rauast.

    Rauavaeguse tagajärjeks on aneemia, mis võib tabada eeskätt väikesi lapsi, kelle põhitoiduks on piim, sest piim

    on rauavaene. Tsingi bioloogiline tähtsus seletub tema osavõtuga kasvamise ja arenemise, sugulise küpsemise ja haavade paranemise protsessidest. Täiskasvanu organismis sisaldus 0,5 g tsinki, kõige rohkem luudes, nahas ja

    juustes. Mainitud mikroelementidest tavaliselt puudu ei tule, sest nende päevane vajadus on väike ning neid

    leidub mitmesugustes toiduainetes. Vaegusnähud võivad tekkida siis, kui nende omastamine on mingi haiguse

    tõttu häiritud. Jood ja fluor on aga mikroelemendid, mille sisaldus pinnases, järelikult ka toiduainetes ja vees

    teatud piirkondades on väga madal

    Paljude mikroelementide bioloogiline tähtsus inimese organismis on samuti veel selgitamata. Tuleb aga alla

    kriipsutada, et mikroelementide sattumine organismi väga suurtes kogustes, enamasti seoses keskkonna

    saastumisega, võib esile kutsuda mitmesuguseid mürgitusi.

Vitamiinid:

    Vitamiinid on organismile elutähtsad suure bioloogilise aktiivsusega orgaanilised ühendid, mida organism ei

    sünteesi, mistõttu neid peab saama pidevalt koos toiduga. Organismi normaalne elutegevus ilma vitamiinideta ei ole võimalik, olgugi et nende summaarne ööpäevane vajadus ei ulatu üle mõnesaja milligrammi. Ühe või teise

    vitamiini täielik puudumine organismis kutsub esile spetsiifilisi haigestumisi. Kui organism saab vitamiine vähem, kui see on tarvilik eluprotsesside normaalseks kulgemiseks, siis selliseid seisundeid nimetatakse hüpovitaminoosideks. Vitamiinide suurte koguste kunstlikul viimisel organismi tekivad siin tõsised

    patoloogilised muutused, mida nimetatakse hüpervitaminoosideks.

    Peale alimentaarsete põhjuste võivad hüpovitaminoosid vallanduda organismist enesest tingitud põhjustel:

    vitamiinide assimilatsioon on häiritud seedeelundite haiguste, ensüümsüsteemide puudulikkuse jm. asjaolude tõttu, organismi vitamiinivajadus on suurenenud raske kehalise töö, emotsionaalse stressi, nakkushaiguste või mürgituste, mõningaste ravimite käsutamise jms. tagajärjel.

    Vitamiine on otstarbekas jaotada kahte rühma: vees lahustuvateks ja rasvas lahustuvateks.

    Vees lahustuvate vitamiinide üldine bioloogiline tähtsus seisneb selles, et nad kuuluvad mitmesuguste koensüümide koosseisu. Rasvas lahustuvate vitamiinide bioloogiline vajalikkus on enamikul juhtudel seostatav

    nende osavõtuga rakumembraanide ja rakusiseste struktuuride talituslike seisundite kontrollimisest.

    Mõni vitamiin koosneb mitmest sarnase keemilise ehituse ja bioloogilise toimega ühendist e. vitameerist. Sellisteks vitamiinideks on A, D,. E, K, Be ja Bis. Rasvas lahustuvad vitamiinid võivad organismis (pea-miselt maksas) ladestuda, vees lahustuvad vitamiinid aga mitte. Seepärast tekivad hüpovitaminoosid sagedamini vees lahustuvate vitamiinide vähesuse korral. Mõned vitamiinid sünteesitakse organismis toiduga vastuvõetud eel- e. provitamiinidest. Karotiin, mida leidub rikkalikult porgandis, on retinooli provitamiin, kusjuures arvestatakse, et 3 osa karotiini vastab ühele osale aktiivsele A-vitamiinile. Ultraviolettkiirte toimel tekib nahas 7,7-

    dehüdrokolesteroolist Ds-vitamiin ja taimedes leiduvast ergosteriinist Ds-vitamiin, mis on bioloogiliselt sama

    aktiivsed kui toiduga vastu võetud D-vitamiin. Normaalseks vitamiiniainevahetuseks on tarvilik, et vitamiinid oleksid toiduratsioonis õigesti tasakaalustatud ning et toit sisaldaks küllaldaselt täisväärtuslikku valku. Valgu

vähesuse korral on häiritud Bi-, Bs- ja C-vitamiini- ning karotiiniainevahetus. Täisväärtuslik valk on vajalik ka

    niatsiini ja koliini sünteesis. Valgupuuduse korral toidus võivad tekkida hüpovitaminoosid ka siis, kui toit sisaldab vitamiine küllaldaselt. C-vitamiin laguneb teistega võrreldes kõige hõlpsamini. Köögi- ja puuviljade

    säilitamisel C-vitamiini-sisaldus neis langeb pidevalt. Väga suured käod võivad tekkida oskamatusest toiduainete töötlemisel ja toidu valmistamisel. C-vitamiini

    lagundavalt toimivad vastavad ensüümid (askorbinaas), kõrge temperatuur, õhu hapnik ning metallid ja nende

    soolad (eriti vask ja raud). Sellest johtubki, et kevadel on C-vitamiini toiduainetes vähe ning on võimalik hüpovitaminoosi teke, mida omalt poolt soodustab köögi- ja puuviljade ning marjade tarbimise tunduv lan-gus.

    Talvel ja kevadel leidub C-vitamiini peamiselt kartulis ja kapsas (ka hapendatus), sest neid köögivilju käsutame kõige rohkem ning C-vitamiini-sisalduse langus neis kulgeb aeglaselt (kui peetakse kinni säilitamise

    eeskirjadest). Osa A-vitamiinist hävib hapendumise ja päikesekiirte toimel, samuti rasvade räästumisel. Karotiin säilib aga hästi

    nii toiduainete säilitamisel, kui ka puu- ja köögivilja kuivatamisel, hapendamisel ja termilisel töötlemisel.

    Toiduainete peenestamine ja

    käsutamine koos kõrgesti sulavate Põhiline energiavajadus ja ideaalkaal rasvadega parandab A-vitamiini ja Vanus Kaal (kg) Pikkus Kcal karotiini omastatavust. B-vitamiin aastates (cm) päevas on vastupidav kuumutamise Lapsed 1-2 12 81 1100 ja hapendumise suhtes (leiva

    küpsetamisel ei ületa kadu 10...30), 2-3 14 91 1250

    kuid leeliste juuresolekul hävib 3-4 16 99 1400 kiiresti. 4-6 19 109 1600 6-8 23 122 2000 8-10 28 132 2200 Poisid 10-12 35 140 2500 12-14 43 150 2700 14-18 59 170 3000 Mehed 18-22 67 175 2800 22-35 70 175 2800 35-55 70 172 2600 55-75 70 170 2400 Tütarlapsed 10-12 35 142 2250 12-14 44 155 2300 14-16 52 157 2400 16-18 54 160 2300 Naised 18-22 58 162 2000 22-35 58 162 2000 35-55 58 159 1850 55-75 58 157 1700

    Ööpäevase energia jaotamine

     ToitumisreĹžiim Hommikusöök Lõunaoode Lõunasöök Õhtusöök 4 toidukorda 20-30% 10-25% 40-50% 15-20% 3 toidukorda töötamisel 30% 45-50% 20-25%

    päevases vahetuses

    3 toidukorda töötamises 20% 40-45% 25-30%

    öises vahetuses

     viide tööraskuse rühma: Elukutse alusel jaotatakse töötav elanikkond (18... 60 a. vanused)

    I rühm inimesed, kelle töö ei ole seotud kehalise tegevusega või ,kelle füüsiline pingutus on minimaalne, nagu vaimsel alal töötajad, .teenistujad, kes töötavad istudes või need, kellelt nõutakse suurt tähele-panu ja närvipinget (dispetðerid, juhtimispultidel töötajad jne.); II rühm töötajad mehhaniseeritud töö alal ja teenindussfääris, kelle töö ei nõua olulist füüsilist pingutust. Siia

    kuuluvad raadioelektroo -nika ja automaatjuhtimise töötajad, õmblejad, konduktorid, müüjad, med-oed ja sanitarid; III rühm mehhaniseeritud tööaladel ja teenindussfääris töötajad, kelle töö toimub märkimisväärsete füüsiliste pingutustega, nagu stantsi-jad, trammi- ja trollijuhid, postiljonid, enamik ühiskondlikus toitlustuses töötajatest jne. IV rühm osaliselt või täielikult mehhaniseerimata tööd tegevad inimesed, kelle töö on füüsiliselt raske. Siia kuuluvad näiteks kaevurid, ehitus- ja metsatöölised, veomasinate juhid, metallurgid, enamik põllumajandustöötajaid jne.

    V rühm eriti raske füüsilise töö tegijad nagu betoneerijad, terase-sulatajad, puutüvede järkajad metsatöödel,

    laadijad ja ehitusmaterjalide .tootjad, kelle töö ei ole mehhaniseeritud.

     Mehed Naised Proffes-Vanus siooni-aastates

    rühmad

     18-29 91 103 378 2800 78 88 324 2400

    I 30-39 88 99 365 2700 75 84 310 2300

     40-59 83 93 344 2550 72 81 297 2200

     18-29 90 110 412 3000 77 93 351 2550

    II 30-39 87 106 399 2900 74 90 337 2450

     40-59 82 101 378 2750 70 86 323 2350

     18-29 96 117 440 3200 81 99 371 2700

    III 30-39 93 114 426 3100 78 95 358 2600

     40-59 88 108 406 2950 75 92 344 2500

     18-29 102 136 518 3700 87 116 431 3150

    IV 30-39 99 132 504 3600 84 112 427 3050

     40-59 95 126 483 3450 80 106 406 2900

     18-29 118 158 602 4300 -- -- -- --

    V 30-39 113 150 574 4100 -- -- -- --

     40-59 107 143 546 3900 -- -- -- --

    Kasutatud kirjandus:

    ; Teatmeteos „ENE”

    ; Raamat „Tervise Teejuht”

Report this document

For any questions or suggestions please email
cust-service@docsford.com